Minult küsitakse alatasa, kuidas ma kogu aeg nii palju jõuan. Kui aus olla, siis see küsimus on mind saatnud juba väikesest peale.
Olin alles algklassiõpilane (äkki umbes teises klassis?), kui õpilasesinduse koosolekul otsustati ükshäälselt just mind kooliürituse tarbeks auhindu hankima saata. Mida väiksem laps, seda suurem tõenäosus olevat jaatavaks vastuseks. Seisin värisevate jalgadega Pärnu kesklinna silla lähedal asuva mänguasjapoe ukse taga. Peale mõningast julguse kogumist astusin sisse ja küsisin juhatajat. Tutvustasin ennast ja selgitasin, miks ma seal olen. 15 minuti pärast tõttasin jooksujalu kooli poole, kaks lauamängu kaenlas.
Esimene eduelamus pani lumepalli veerema. Võtsin iga aasta kooli kõrvalt üha suuremat vastutust nõudvaid rolle. Gümnaasiumiõpilasena olid ürituste sponsorkohtumistel kõnealused summad juba viiekohaliseks kerkinud.
Teekond esimese suurema ürituse korraldamiseni
Algklassides piirdusin peamiselt kooli õpilasesinduse kaudu kooliürituste korraldamisega. Küll aga võtsin vastu kõik teele sattuvad võimalused. Esimene rahateenimine jäi ka just sellesse perioodi. Müüsin paar aastat järjest Unicefi heategevuslikke jõulukaarte. 1€ maksvalt kaardilt sain 20 senti endale. Suurt varandust sellega kokku ei ajanud, kuid asi seegi!
Oma esimese koolivälise ürituse korraldamiseni jõudsin seitsmenda klassi õpilasena. Nägin võimalust kandideerida Eesti Õpilasesinduste Liidu (EÕEL) X Suvekooli korraldusmeeskonda. Ma ei teadnud veel, mida see üldse tähendabki, kuid saatsin oma ankeedi teele. Minu üllatuseks osutusin valituks!
Korraldasime 12-liikmelise õpilastest koosneva meeskonnaga 4-päevase suvekooli 200le osalejale. Olin vaid 15-aastane. Vastutasime nii majutuse, toitlustuse, esinejate, osalejate transpordi kui ka kõige muu eest. Kes kunagi mõnda üritust korraldanud on, teab, kui palju magamata öid sellega kaasneb. Viperusi oli omajagu. Meenub siiani, kuidas enne ürituse algust paaniliselt bussifirmasid läbi helistasime, et osalejad kohale jõuaks. Rääkimata kokkadest, kes kohale ei ilmunudki, mis tähendas, et pidime kogu nelja päeva toidu ise valmistama. See tähendas köögitoimkonnas olijale keset ööd ärkamist, et hommikusöögi ajaks puder 200+ inimesele valmis saaks ning põhimõtteliselt hommikust õhtuni toiduga tegelemist.
Minu uueks reaalsuseks sai see, et peale kooli koju jõudes võtsin sponsorlustabeli ette ja otsisin sinna juurde potentsiaalseid koostööpartnereid. Neile meilide kirjutamine läks ludinal. Hoidsin alati pöidlaid pihus, et nad vastaksid, sest vastasel juhul pidin neile teatud aja pärast helistama. Vot see nõudis juba suuremat eneseületust. Kuulsin tihti EI-sid, kuid palju tuli ka jaatavaid vastuseid.
Meie meeskonna saagi hulka kuulus rohkelt toiduaineid (nt 350kg kartuleid, 200 kg kurke, kondentspiima jne), tarbekaupu (nt 200+ hambapastat) kui ka auhindadeks mõeldud kraami (sh SPA kinkekaardid, langevarjuhüpe jne). Sellel esimesel üritusel oli minu saadud sponsorlussaak küll tagasihoidlik, kuid kogemuse kasvades sain asja üha rohkem käppa. Järgmistel üritustel usaldati mulle lausa sponsorlusjuhi roll.
Vabatahtlikku ellu sukeldumine kui pääsetee koolikiusust
Loomulikult olid kõik need üritused vabatahtlikus vormis, ilma tasu saamata. Minu jaoks oli juba toona sealt saadud kontaktid ja kogemused kordades hinnalisemad kui mistahes rahasumma. Korraldamine oli lausa sõltuvust tekitav.
Nägin, et minul, täiesti tavalisel kooliõpilasel, on võime sadade ja tuhandete mind ümbritsevate inimeste ellu lisaväärtust luua. Kuid mitte ainult…
Õpilasaktivisti roll oli teatud mõttes ka minu enda päästeingliks. Olin kogu põhikooli vältel kogenud koolis kiusu ja igapäevast tõrjumist, mis oli muutnud kooli minu jaoks üha vastumeelsemaks paigaks. Nendel koolivälistel üritustel tundsin esimest korda seda, et ma kuulun kuskile.
Seal olid minu inimesed: noored, kes julgesid unistada suurelt ning võtta vastutusrikkaid ülesandeid.
Nad olid tegijad. Ja mina olin ka.
Mul on nii selgelt meeles ühe klassiõe kommentaar. Esindasime koos temaga kooli ühel 3-päevasel Eesti Õpilasesinduste Liidu üldkoosolekul. Hiljem kooli naastes kuulsin teda hämmeldunult klassikaaslastele ütlemas: “Te ei usu seda iialgi, aga Lotta oli seal p o p u l a a r n e!”.
Mu elus oli kaks täiesti eriilmelist maailma.
Maailm, milles elasin E-R, tundes end talumatult üksikuna.
Ja maailm, mida kogesin nädalavahetustel, mis tõi välja mu tõelise väärtuse.
Nägin juba põhikooliõpilasena, et seltskond, kellega end ümbritsed, mõjutab tohutult meie mõttemaailma ja tegusid. Olen südamest tänulik, et õpilasaktivistide sekka sattusin. Ma ei oleks täna siin, kui seda poleks juhtunud. Ja seda enam väärtustan ka praegu enda ümber olevaid edasipüüdlikke inimesi – nii neid, kellega kohtume regulaarse naisettevõtjate mastermind’i raames kui ka neid, kellega muul viisil kokku puutun.
Sarivabatahtlik, kes kooliväliste kohustuste tõttu tihti kooli ei jõudnudki
Pole ka ime, et kannatamatult nädalavahetusi ootasin. Elasin Pärnus, kuid sõitsin pea igal nädalal bussiga koosolekule – Tallinnasse EÕEL kontorisse. Korraldusmeeskonna koosolekud võtsid enda alla enamasti kogu nädalavahetuse, kuid need ei olnud kaugeltki ainsad kohustused.
Olin peagi sattunud õpilasaktivisti oravarattasse, mis tähendas, et vaba nädalavahetus oli haruldane nähtus. Tihti võtsid üritused enda alla ka reedesed päevad. Kulude kokkuhoiu mõttes hakkasime üha rohkem pöidlaküüti eelistama – alati kellegagi koos loomulikult! Enim põnevust tekitas kord, mil meid võttis auto peale Getter Jaani isa Virgo Jaani, kuid näen, et kaldun juba teemast kõrvale…
Õpilasliidu üritustele lisandusid kiiresti ka muud organisatsioonid ja üritused. Räägime endiselt põhikooliealisest minust. Peagi osalesin mitmetel erinevatel
- Euroopa Parlamendi simulatsioonidel (nt MEP ehk Mudel Euroopa Parlament, EYP ehk European Youth Parliament), mille raames sain võimaluse põhikooliõpilasena riigikogu puldis kõne pidada.
- Lisandusid “101 last riigikokku” ja Tallinna Linnavolikogu simulatsioonid, kus tekkis aimdus erinevate komisjonide tööst. See oli paras eneseületus, sest poliitika ise mulle kuigivõrd huvi ei pakkunudki. Olin seal puhtalt seltskonna pärast. Ja kogemuste ka pärast muidugi – see kõik aitas esinemisjulgusele kaasa.
- Mul ei tule kõik meeldegi, kuid neid organisatsioone ja üritusi oli omajagu – nt kasvõi Noorte Meediaklubi Multimeedialaagrid, kus ajakirjanikutööd proovida sain jne.
Kuid oh ei, sellest ühele õpilasele ei piisanud! Minust sai sarivabatahtlik, kes panustas lisaks eelnevale
- suurüritustel nagu SEB Sügisjooks osalejatele medaleid jagades ja pisiülesandeid täites;
- erinevate festivalide kohapealsesse korraldusse nagu nt Uue Maailma Tänavafestival;
- turundusürituste korraldamisel (nt Tallinn Marketing Week, turunduskonverents Password jne).
Need viimased kujunesid mu lemmikuks! Tundsin, et sain vabatahtlikuna kordades rohkem väärtust kui mitmesaja eurose pileti ostnud osalejad, sest sain esinejatel lennujaamas vastas käia ja nägin lisaks esinemiste kuulamisele ka korraldamise köögipoolt. Oi kui põnev see Saku Suurhallis asjade paika panek oli! Pealegi oli turundus valdkond, mis mind juba noorest saati paelunud oli.
Ma ei piirdunud vaid Eestiga.
Värskelt 16-aastaseks saanuna lendasin nädalaks Slovakkiasse noortevahetusele “Dreams & Reality”. See oli vist esimene paljudest välislähetustest, mille kulud Euroopa Liidu projektidest mulle hüvitati.
Aasta hiljem esindasin Eestit Münchenis rahvusvahelisel European Youth Parliament (EYP) sessioonil. Järgnesid mitmed erinevad välisreisid, nt noortevahetus Portugalis, järjekordne European Youth Parliament sessioon Šveitsis jne. Seda kõike kooli arvelt.
18-aastaseks saades kolisin suvel paariks kuuks Lõuna-Prantsusmaale Euroopa vabatahtlikku teenistust tegema. Kasutasin oma arenguks ja huvide toetamiseks ära kõiki võimalusi, mille leidsin.
Tagantjärele seda kaugeltki-mitte-täielikku nimekirja lugedes imestan ka ise, et kuidas ma ometi nii palju jõudsin?!
Kuid sel hetkel ei tundunud seda üldse palju. See oli see, mis aitas mul koolinädala üle elada ja andis mu elule eesmärgi. See oli minu vitamiin. Või ehk isegi ravim?
Ettevõtlusinkubaatorite abil juba noorena ettevõtluse fänniks
On kaks olulist ettevõtlusega seotud pikemat programmi, mida ma ei saa mainimata jätta:
- SINA (Suured Ideed Noorte Algatusel), millel osalesin 15-aastasena ning
- ENTRUM – Eesti Energia koolinoorte ettevõttlikkusideede arenguprogramm (maht 120h), osalesin gümnaasiumiealisena
Vot need olid võimsad üritused, mis andsid mulle esimese suurema arusaama ettevõtlusest. Mõlemad oli kogu kooliaasta kestvad programmid.
Tänu nendele sain esimesed kogemused
- ärimudeli koostamisel,
- tegevuskavade ja eelarvete loomisel,
- projektide kirjutamisel
- ja paljus muuski.
Panime kokku oma tiimid, mõtlesime välja äriidee ning saime mentori, kes meid selle valmis kirjutamisel ja kujundamisel juhendas. Mäletan siiani, kui hirmus Tallinna Ülikoolis kogu selle rahvamassi ees seismine oli, kui pidime oma ideed pitchima ehk nö liftikõne tegema.
Kuid oi kui edasiviiv see oli!
Ma arvan, et nendel üritustel oli suur roll selles, miks olen kogu elu teadnud, et minust saab ettevõtja. Küsimus ei ole iial olnud, et KAS minust see saab, vaid et MILLAL.
Tunnen end tohutult priviligeerituna, et sain vaid 15-aastasena nende ürituste raames osaleda nii kõvade tegijate koolitustel nagu Märt Treier, Aivar Haller, Harald Lepisk ja Urmas Purde. Ja kõike seda tohutult vajalikel teemadel alustades ajaplaneerimisest ning lõpetades meeskonnatööga. Kuid läheme nüüd magusaima teema juurde!
Kuidas see hullumeelne kogemus mind täiskasvanuna toetanud on?
Tohutult suur kogemustepagas
Enamasti on noortel peale kooli lõpetamist töökoha leidmine üsna keeruline. Gümnaasiumi lõpuks oli minul samuti tavapärast töökogemust üsna vähe (jäätiseputkas pallijäätiste müümine + CityTour punaste turistibusside piletimüük).
Kuid CV lisades olev “Olulisemate täiendkoolituste ja vabatahtliku töö” nimekiri oli lausa 2 A4 pikk – ja kaugeltki mitte täielik! Kandideerisin toona kingitus.ee tootejuhi ametikohale, mille jaoks olin ilmseltgelt ala-kvalifitseeritud. Kuid ometigi kutsuti mind vanustele vaatamata vestlusele, tuues põhjendusena välja just muljetavaldava kogemustepagasi.
Kontaktid
Mõeldes tagasi nendele inimestele, kellega õpilasaktivistina tihti kokku puutusin, näen ühte mustrit: ma tean, et ma julgen neid usaldada. Need kontaktid on üle kogu Eesti. Mõni elab rahulikku pereelu, mõni teine jällegi paneb kinni teadussaateid ja omab Harvardi-haridust. Ühel või teisel moel olen neist paljudega kokku puutunud nii koostööd tehes kui ka haridust omandades.
Kuid need kontaktid ulatuvad kordades kaugemalegi! Mul tekkisid lausa külmavärinad, kui avastasin, kui väike maailm on.
Kiire eellugu. Nimelt minu üks suurimaid eeskujusid on hetkel Ali Abdaal – miljonär ning ligi 6 miljoni jälgijaga produktiivsus-Youtuber. Samastun tohutult tema feel-good productivity lähenemisega, mis julgustab enda jaoks asjad lõbusaks ja mänguliseks muutma (vt nt seda videot). Ühtlasi just tänu temale avastasin enda jaoks Second Brain teema. Lühidalt kokkuvõttes on teise aju loomine justkui enda personaalse teadmiste haldamise süsteemi tekitamine. Tegu on valdkonnaga, mis minus nii suure kire tekitas, et teadsin koheselt, et just sellega soovin ka teisi aidata. Järgnes kuudepikkune teemasse süvitsi minek, kuid sellest mõni teine kord.
Küllap kujutad ette mu reaktsiooni, kui avastasin, et tema 12-liikmelise tiimi üks võtmeisikuid on Tommy Mallen – keegi, kellega aastaid tagasi Zurichis nädal aega järjest koostööd tegin! Nimelt olime Tommyga Šveitsis rahvusvahelisel European Youth Parliament üritusel ühes komisjonis, tegime päevade viisi üle-Euroopaliste tööjõuprobleemide lahendamisega seoses eeltööd ja õhtuti osalesime ühistel meelelahutusprogrammidel. Tal on muide imeline lauluhääl! Sel hetkel arvasin ma, et tõenäoliselt on see ainus kord, mil oma uute tuttavatega elu jooksul kokku puutun.
Tihti ongi just nii. Sel hetkel, kui kellegagi nii noorena koostööd teed, ei aima sa veel, kuidas te tulevikus veel kokku puutuda võite. Isiksused ja tulevikuambitsioonid on alles kujunemisjärgus.
Enesekindlus ja julgus teha ebamugavaid samme.
Nägin juba algklassiõpilasena, kui esmakordselt jalgade värisedes ürituse sponsoreerimiseks lauamänge küsisin, et vahel on vaja lihtsalt julgus kokku võtta ja küsida.
Loomulikult on see hirmus!
Eriti esimestel kordadel. Tegelikult ka mitukümmend korda hiljem polnud potentsiaalse sponsori või toetaja telefoninumbri valimine kuigi mugav tegevus.
Õppisin juba üsna varakult, et soovitud tulemus seisab tihti vaid ühe ebamugava sammu taga, tuleb see lihtsalt ära teha. Mõnikord lisandub sinna mõni samm veel, kuid kui esimene samm on astutud, on juba oluliselt lihtsam edasi liikuda.
Tõsi, vahel oli meeletult raske peale järjekordset eitavat vastust järgmise kontakti valimiseks motivatsiooni leida. Ometigi sain ma ka hunniku jaatavaid vastuseid, olles seejuures igasuguse läbirääkimiskogemuseta laps. Need eduelamused andsid enesekindluse, et kui midagi väga tahta, on kõik võimalik – see on vaid kättevõtmise asi.
See kehtib ka muude eelkirjeldatud kogemuste kohta, olgu nendeks siis saalitäie inimese ees mikrofoniga oma äriidee kaitsmine või kandideerimine korraldusmeeskonda, omamata veel täielikku ettekujutust, mis üritusega tegu on. Ma näen, kui tohutult palju see mu edasist elu vorminud on.
Olen tohutult tänulik, et olen harjunud looma endale võimalusi ja keskenduma lahendustele – see on lihtsalt midagi, mida ma olen lapsest saati teinud. Seejuures olen iga kord näinud, kui tohutult see mind inimesena edasi arendanud on, mis omakorda üha rohkem toetanud ebamugavate sammude tegemist.
See on nagu omamoodi lumepall, millele loomiseks tuleb julgus kokku võtta ja peale hüpata.
Kasvõi väikeste sammude kaupa.
Okei, aga… so what?!
Ma ei jaganud seda lugu kaugeltki selleks, et oma nooruspõlve “saavutustega” kiidelda. See ei annaks mulle midagi. Tegelik põhjus selle taga oli konteksti loomine.
Minult küsitakse alatasa, kuidas ma kogu aeg nii palju jõuan. Just selle pärast jõuangi, et see on minule kõige harjumuspärasem olek. Või et… ma ei oska teistmoodi! Ei ole kunagi osanud. Kuid see ei ole hetkel oluline.
Jõudsid lugemisega lõpuni põhjusega. Oled üks vähestest, kes lõpuni jõudis – enamik sulges ilmselt postituse juba ainuüksi selle pikkust nähes. Kuid sina pidasid vastu.
Sestap kirjutan järgnevad read just sulle:
Sotsiaalmeedia ajastul ilmub iga päev meie uudisvoogu mõni postitus kellegi järjekordse saavutusega.
See paneb meid aegajalt teistega võrdlema ja mõtlema: “Kuidas ta küll niiiiii palju jõuab?”.
Vahel kannab see lause endaga kaasas imetlust ja inspiratsiooni.
Mõnikord toob see jällegi alateadlikult kaasa teatava kriitika iseenda suunas: “miks mina ei saa sama ajaga grammikestki sellest tehtud?!”
See on täiesti okei.
Ja ma kinnitan sulle: sa ei peagi sama palju tehtud saama! Oluline on vaid see, et sa teed täpselt seda, mis on sinu jaoks oluline.
Teiste sotsiaalmeediapostitusi scrollides me ei näe nende teekonda seal taga. Me ei näe, kui suur töö sellele eelnes. Näeme vaid ühte tillukest hetke kellegi elust.
Seda olulisem on õppida märkama, seda kui kellegi postitusi tarbides kaasneb kasvõi õhkõrn negatiivne mõtteraas. Märgata. Teadvustada. Ja lasta lahti.
Kõige iroonilisem on see, iga kord, kui me imetlusega kellegi edusamme vaatame,
on keegi, kes teeb seda sama meid vaadates.
Meil kõigil on lapsepõlvest kaasa võetud erinevad uskumused ja harjumused.
Meil kõigil on produktiivsemaid või ebaproduktiivsemaid perioode.
Meil kõigil on erinev tugisüsteem ja keskkond.
Meil kõigil on erinevad eesmärgid.
Meil kõigil on oma lugu.
Ja see on okei – sest just see teebki maailma mitmekesiseks.