Luulet Liisa Lotta Mumm sulest

On külmad mu põsed ja jahedad käed
Sel lumisel rajal ma edasi läen
Ei heiduta end külmavärinatest
On jäätunud keha, kuid põlen ma seest

Mu südames lõõmab üks tuline leek
Sisimas soojust nii palju on veel
Põleda tuhaks on väikene hirm
Puid pole vaja, sest kütteks on kirg

Ma külma ei karda, sest hinges on soe
Ja armastus ongi vaid ainus, mis loeb
Vee-auru-pilves avan jäätunud suu
See tunne mu sees on nii lumikuum

Hangedes sumbates otsa saab jaks
Tunnen, kuis samm jääb aeglasemaks
Koomale tõmban oma kasukakrae
Üle keha käib taaskord see kõrvetav laeng

Sinule mõeldes läevad põlema söed
Ja voolama hakkavad jäätunud jõed
Metsapõleng mu kopsudes taas tõstab pead
Just sulle, mu kallis, on mõeldud need read

Õnn on inimese enda teha,
sünnib tema mõtetest ja teost.
Elab meeltes, südames ja kehas,
võrsub töökast, tahtekindlast peost.

Sinu kasi on kindlalt mu peos

Uhel hommikusel jalutuskaigul
Ronisin platvormil teiselpool aeda
Veel pole tunnid nii kiiresti lainud
Minu jaoks ei eksisteerinud aega

Kui mul ei olnud kuhugile kiiret
Nagin kuud, millist polnud varem nainud
Nii vaimustav oli teiselpool piiret

Sellel hommikusel jalutuskaigul
Nagin sinu silmades kahte suurt kuud
Miks ma varem seda teed polnud kainud?
Nuud minu jaoks ei eksisteerigi muud…

On asju, mis on elulise tähtsusega
ja on asju mis ei loe
On asju mis kui müstilise nähtusena
otse hingesoppi poeb

On sõpru, keda enam sõbrana ma
vaadata ei saa
On sõpru, kelle põrandaga
ma tihti üheks saan

On hetki, kuis pean põdema,
kas reegleid ma veel tean
On hetki, kuis pean tõdema,
et mina reegleid sean

Vahel, kui olen õhtuti üksi, kustutan tuled ning avan akna. Hilisõhtu ja tähtede lõhn täidab toa. Mu paljad varbad mõõdavad teed ning pilk mõõdab kaugust. Jalutan mööda linnuteed ja kui kord väsin, puhkan jalga väikesel vankril; suurt vean enese järel. Istun ning laulan linnulaulu, annan satelliitidel teed. Ajarohkuses kallistan kuud ning teen palaval päikesel pai. Kuid iial ei lahku ma ilma peotäie tähetolmuta, mis mu sõrmede vahelt pudenema kipub ja niimoodi ööd valgustab. Kiirustades külastan Pluutot, pakun lapsele seltsi. Mängime planeetidega ringmänge ning hüvastijätuks suudlen nende jahedat laupa. Vaid tähetolm minu riietel mind hommikuti reedab; tavasilm seda vaid lihtsaks sädeluseks peab.

Graniidist mõtete meeletu raskus
sel pikal kurnaval tasasel teel
Väike kivike matkaja kulunud taskus,
mälestus möödunud aegadest see

Marmorist hing puhkab mõtete hulgast
kesk sõnade välju ja lausetest teid
Aegajalt põgeneb sest absurdsuste tulvast,
kaaslaseks vahvlid ja Prantsuse vein

Paekivist südame püüdlikud tuksed
ning tee peal kogutud kividesülem
avavad tema jaoks kõik maailma uksed,
hea, et märkas need korjata üles

Kirjutatud 17. septembril 2013

Minu tagahoovis kõrgumas suur Džomolungma
Ning tükike ookeanist möllamas seal
Samaaegselt on soe ning sadamas lund ja
Päikesekiired ei lahku sealt eal

Minu hoovis on radu, kus veel pole käidud
Ning torne, mida ilmselt on külastand’ kõik
Ühes otsas käib torm, mis teises on vaibund’,
Minu aias sa šimpanse kohata võid

Kord hingata raske, sest kõrgused suured
Kord maapinda katmas seal rabad ja sood
Kuid alati kõik on käe-jala juures,
Kogu maailma mahutab ära mu hoov

I heard some little heartbeats
I know that they were true
I heard some little heartbeats
They guided me to you

I heard some little heartbeats
They were showing me the road
I just followed those few heartbeats
Because they knew where is my home

Home for those few heartbeats
Was there where I felt good
I am thankful for those heartbeats
Because they knew my home was you