Mida Luulekogumik sisaldab?
Luulekogumikust “Ajades taga üht vaikust” leiad … minu nooruspõlve luuletust. Pigem on luuletused süngemat laadi. Kuid lisaks sellele leiad sealt ka helgemaid ridu.
Avaldasin luulekogumiku 18-aastasena ning seejärel suundusin paariks kuuks elama Lõuna-Prantsusmaale. Müügiga tol hetkel tegeleda ei jõudnud ning siiani on viimane virn kogumikke veel mul alles. Välismaal veedetud suve jooksul ostis Apollost luulekogumiku Kadri Voorand, tänu kellele minu luuleread laulupeole jõudsid. Hiljem on teinud loost oma versiooni teiste hulgas ka Tanja Mihhailova-Saar.
Me kõik ajame taga üht vaikust. Mis siis kui Sul ei oleks seda ühte tasast tunnikest päevas teetassi seltsis või praksuva ja sooja kamina ees? Või kui oleks… ja oleks koos väikese kaaslasega, mis on täis luulet?
“Ajades taga üht vaikust” peidab endas 18-aastase noore poolt kirja pandud ridu ning nende vahele peidetud mõtteid. See küll ei too endaga kaasa täielikku vaikust, kuid loodetavasti aitab sammu sellele lähemale astuda. Oleks naiivne loota, et kõik sellest raamatust elu mõtte leiaksid, kuid senised lugejad on väitnud, et mõtteid see tekitab piisavalt ning olles ühtlasi ka hea investeering noore autori kirjasule töös hoidmiseks, võib lugeja saada nii mõnelegi küsimusele vastuse. Esimene neist küsimustest oleks näiteks “Millal ma viimati endale tunnikese vaikust kinkisin?” ja sellele järgneb teine, “Kuidas seda vaikust ka oma tuttavatega jagada?”.
Oot... Aga autoriks on märgitud Mattias Politol...
Oma esimese luulekogumiku andsin välja varjunime alt. Kui minu neiupõlvenimes (Liisa Lotta Tomp) tähtede järjekord ümber tõsta, sündiski Mattias Politol. Tundsin sellega veidral kombel mingit seost. Ühtlasi tundus turvaline valenime taha pugeda juhuks kui raamat läbi kukkuma peaks.
Minu üllatuseks hakkas raamatukaante vahele pandud luule hoopis oma elu elama. Nüüdseks olen varjunime endalt maha raputanud ning seisan uhkusega oma kirjutatud sõnade taga. Jah… Mõni luuletus on süngem kui oleksin soovinud, kuid veidral kombel sündisid need sünged read alati just kõige helgematel perioodidel ning vastupidi.
